Ollaüritajad häirivad mind kõige enam. Sellised, kes sildistavad ennast ja püüavad näida kellegina. Pean siia veel eraldi rõhutama, et tõesti, ma teen seda ise ka sageli. Aga nüüd, näiteid värskete meenutustena elust enesest:
1) Päikseprillid, mida funktsionaalselt vaja pole. Öisel ajal ossipurakas mersu roolis, süsimust prill ees. No johhaidii.
2) üldse autodega mingi maine loomine, auto kui elukaaslane ja elu mõte. Tartus on kõige rohkem näha siukseid teadupärast statoili-mäki parklas.
3) võõrad suled. stiilinäiteks orkutis enda avapildiks mingi kunstfoto väljamaa beibest, kelle välimuseni no parimalgi juhul ei küündiks - või siis vägev pilt bemmist. Enesekirjelduseks mõni ülipeen ja pädev sõnavõtt horoskoobist, tsitaat kuulsate sõnameistrite suust või "tal-on-see-laheda-sõnumiga-tekst-oh-ma-panen-omale-ka-ää".
4) ööklubide peopildid. oh näe rõõmu, jälle on kaamerasilm tabanud kirglikud "homotüdrukud" omavahel keelerallit tegemas, ja näe, jälle üks kena beibe muljub oma eesmisi pätsikesi fotograafile kadreerimiseks. Musisuukesed ja üleõlapilgukesed, nii nummi!
jätkub ilmselt...
1 comment:
Mis sa siis kohe nii halvasti, äkki see esimene ollaüritaja on lihtsalt narkomaan, aga muidu hea südamega? Siis tundub valgus ka öösel nii ere, nii ere ja päikeseprillid lähevad täiesti asja ette.
Post a Comment